Riis on minu riigi suuruselt teine toidusaak, mille istutusala on 3,06 miljonit hm2 ja iseseisvuse määr üle 99%. Hajutatud maa tõttu on keskmine istutusala leibkonna kohta vaid umbes 1,15 hm2. Riisi istutamine, siirdamine ja koristamine on mehhaniseeritud, et parandada töö tõhusust. Riisi keemilised kontrolliseadmed on siiski aegunud ja jäävad endiselt käsitsi juhtimisetappi, mis mitte ainult ei põhjusta kunstlikke jäätmeid, vaid jätab ka parima kontrolliperioodi vahele, kui kontroll ei ole õigel ajal.
Riisi istutamise industrialiseerimisega on meditsiiniseadmete arendamine muutunud uueks probleemiks, mis piirab riisihaiguste ja putukate kahjurite tõrjet. Kuna maamasinatel on riisi kasvuprotsessi ajal raske põllul töötada, on tavapärane pihustamine töömahukas ja riisi keskmist ja alumist osa on raske jõuda ning tööefektiivsus on madal ning ka pestitsiidide kasutamise personalile ja keskkonnale on lihtne kahjustada. Seda silmas pidades on taimekaitsedroonid populaarsed nende eeliste tõttu, nagu madal annus, täpne töö ja madal tööjõu intensiivsus. Nad võivad saavutada riisikahjurite ja haiguste mehhaniseeritud, professionaalse ja integreeritud tõrje.
